Õpikeskkond võib olla reaalne, virtuaalne või hübriidne ning aja jooksul võib nende kasutamine muutuda, vastavalt sellele, mida parasjagu õpitakse või millises suunas liigub ühiskond. Tavaliselt on välja töötatud üks mudel, mis ajapikku muutub kergestimõistetavaks ning hallatavaks, kuid kui toimub keskkonna uuendamine võib see konservatiivselt mõtlevad inimesed segadusse viia ning keskkond saab kriitikat, kuigi hiljem selgub, et igati loogiline ning hea täiendus.
Tänasel päeval ei saa vist ükski õppija läbi ilma virtuaalse õpikeskkonnata, sest ikka on vaja otsida midagi Internetist lisaks. Plussiks on see, et seda kõike saab teha kodust lahkumata ning ei pea olema kinni kella aegades. Lisaks sellele saab infot erinevates keeltes, mis soodustab keeleõpet.
Füüsilise õpikeskkonna juures on oluline see, kuidas õppijad ennast selles keskkonnas tunnevad. Mööbli paigutus, vastavus kasvule, kui palju ja kuidas kasutatakse IT-vahendeid, kaasõpilased – vahel liiga lärmakad.
Allikas:
Väljataga, T., Pata, K & Priidik, E. (2009). Õpikeskkonna kujundamine haridustehnoloogiliste vahenditega. K.Pata & M. Laanpere (toim.), Tiigrihõpe: haridustehnoloogia käsiraamat (lk 11-14). Tallinn: TLÜ Informaatika Instituut.
I moodul: õpikeskkonnad
I moodul: õpikeskkonnad
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar